KALADZE AMIRAN
AMIRAN KALADZE (1945-1992?)
Amiran Kaladze on kuuekümnendate-põlvkonna gruusia luuletaja, kes elas pikemat aega Eestis, oskas eesti keelt ja tõlkis gruusia keelde
eesti kirjandust. Eestisse sattus Kaladze sõjaväeteenistuse ajal. Ta abiellus eestlannaga, jäi elama Tallinna ja töötas "Tallinfilmis"
operaatori abina. Seitsmekümnendate aastate algul tutvus ta Andres Ehiniga. Kaladze tõlkis gruusia keelde Ehini luulet, Ehin aga eesti
keelde Kaladze luulet. 1974 ilmuski Loomingus nr. 10 Amiran Kaladze "Mosaiik kaheksast värvist".
Andres Ehin tegeles gruusia luulega veel mõni aasta hiljemgi. 1978 ilmus temalt väike valimik Moriss Potshišvili, ühe kesksema gruusia
modernisti luulet. Valimiku pealkiri on "Vaikuskont" ja selle on jällegi koostanud Amiran Kaladze, kes aitas ka tekste tõlkida, sest Ehin
polnud gruusia keelt kunagi õppinud. Ehin käis Gruusias Kaladzel külas ja suhtles teistegi sealsete kirjanikega, nagu Rene Kalandia ja Givi
Oragvelidze (A. Ehin Ninniku toimetusele 25. 10. 2002).
Üheksakümnendatel aastatel tõi Venemaa lagunemine Gruusias kaasa suured muutused. Amiran Kaladze kuulus Gruusia esimese demokraatliku
presidendi Zviad Gamsahurdia poolehoidjate hulka. Kui sõjaväelised fraktsioonid olid 1992 Gamsahurdia tagandanud ja tõenäoliselt mõrvanud,
algas terrori ajajärk. Paramilitaarne Mhedrioni üksus võttis Kaladze kinni tema kodulinnas Samtredias. Tulistamise ähvardusel sunniti
luuletaja jõkke, kus ta pidi külmast aastaajast hoolimata seisma hulk aega kaelani vees. Pärast seda katsumust sai Amiran Kaladze
südamerabanduse ja suri (A. Ehin Ninniku toimetusele 21. 10. 2002).
"Mosaiik kaheksast värvist" on fragmentaarne sürrealistlik tekst, kus otseselt viidatakse André Bretonile ja Guillaume Apollinaire'ile
(fragmendid 5 ja 7). Paiguti sarneneb tekst nii tugevasti Andres Ehini tolleaegsele laadile, et tausta tundmata võiks oletada
müstifikatsiooni. Tegelikult on eestikeelne "Mosaiik" sündinud just tõlkija ja autori tihedas koostöös, ehk nagu Ehin ise meenutab: "Kaladze
luuletuse tõlge oli tehtud nii, et istusime kõrvuti ja võtsime teksti lause lauselt läbi. Aitas kaasa see, et Kaladze ise oskas eesti keelt
üsna korralikult. See kõik oli ju üsna ammu, aga mulle tuli järsku meelde, et mitme koha juures ta algul ehmus mu ümberpaneku laadist ära.
Küsisin, et kas talle ei meeldi. Ta hakkas naerma ja ütles, et las olla, et meeldib küll." (A. Ehin Ninniku toimetusele 3. 11. 2002) Võime
öelda, et tegu on suurepärase näitega tõlkija ja tõlgitava autori poeetilise mõtlemise lähedusest. Tänu sellele mõjubki "Mosaiik" eesti
keeles sedavõrd intensiivse ja iseseisvana.