Walt Whitman
OO KAPTEN! MU KAPTEN!
**********************************
Oo kapten! mu kapten! on möödas hirmus sõit,
kõik tormid alistas me laev,
maa paistab, käes on võit ;
täis rahvast kaid ja kuula vaid -
neid kelli, hüüdeid, hõiskeid!
-me visa laev, see vapper paat,
ta kindlalt koju tõi meid.
Kuid ah - süda! süda! süda!
Tekk seda hääletum
seal, kus kapten veres maas -
langend, jäik ja tumm.
Oo kapten! mu kapten! sa tõuse - puhub sarv,
sa tõuse - sulle lehvib lipp ja kihab rahvaparv -
su auks see laul, need lilled seal -
su auks need ehteis majad -
su auks see voog, see kihav mass, need rõõmsad näod ja kajad!
Ah kapten, armas isa!
Las toetan sind - see on vaid lumm,
et lamad nüüd siin tekil maas -
langend, jäik ja tumm.
Mu kapten kuid ei vasta, on kahvatu ta suu,
ei isa märkagi mu kätt, ta tuim on, tahtetu ;
laev pidas vastu lõpuni, on möödas raske söit,
on otsas vaev, ja uhke laev, jääb ankrusse, käes võit:
oo hõiska rand! ja kõla kell!
- kuid lein on seda hääletum
tekil, kus mu kapten maas -
langend, jäik ja tumm.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
