Rimbaud Arthur
Sõnade alkeemia (kogust "Hooaeg põrgus")
°***°***°***°
Räägime minust. Lugu ühest minu hullusest.
Juba ammu kiitlesin, et kannan endas kõiki võimalikke maastikke, mistõttu kaasaegse kunsti ja luule kuulsad teosed tundusid mulle tobedad.
Mulle meeldisid idiootlikud maalid, sildid uste kohal, rändnäitlejate dekoratsioonid ja eesriided, kuulutused, rahvapildid, ajast ja arust raamatud, kirikuladina keel, kirjavigu täis erootilised ajakirjad, esiisade armastusromaanid, muinasjutud, lasteraamatud, vanad ooprid, lihtsameelsed laulukesed, naiivsed rütmid.
Unistasin ristiretkedest, maadeavastajatest, kes teadmatult kadunuks jäid, riikidest, mida ei mäleta ajalugu, veristest ususõdadest, uuest moraalist, rahvaste ja mandrite rändamisest. Uskusin kõiki neid imesid.
Iga täishääliku jaoks leiutasidn oma värvi! A - must, E - valge, I - punane, O - sinine, U - roheline. Igale kaashäälikule määrasin oma vormi ja liikumise. Kiitlesin, et olen oma vaistu kõrghetkil leiutanud poeetilise sõnavara, mida varem või hiljem tajutakse kõigi viie meelega. Loomulikult kuulusi seesuguse kunsti lahtimõtestamise õigus ainuüksi minule.
Kõik algas katsetustest. Kirjeldasin vaikust, pimedust, märkisin üles kirjeldamatut. Talletasin peapööritusi.
_________Kui eemal külaneiud, linnud, loomakarjad,
mis jook mind hurmas tookord värskel luhal,
kus olin põlvili, ja sarapuu nii sulnilt
keskpäeva udulooris rohetas mu kohal?
Mis jooki pakkusid sa mulle, noor Oise,
- su päralt jalakad ja rohi, selge taevas nii kaugel isamajast? Täida kuldne vaas
mõnd uimastavat mõdu päästmaks vaevast!
Kuis kõrtsi silt võib petta siirast lootust,
nii kadus päike, tuli torm. Ja pea
mu süütu allikas läks kaotsi liiva sootuks,
nii valusalt lõi rahe vastu maad.
Ma nutsin. Kuldne jook, mil kord sind juua saan?
__________Kui armunuil veel kestab uni,
on väljas juba päeva algus.
Näe, aias ööst on saanud valgus;
kell peagi neli.
Seal meeskond ehitusel koos.
Veel päike embab hesperiide,
kuid meestel seljast juba riided
ja töö on hoos.
Neil käsil loss siin tolmuvahus,
nad valged näost kui kriit.
Pea rahus
siin tungleb võlts eliit.
Ja sina, Veenus, teed küll vea,
et soosid neid, kes praegu ...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
