Charles Baudelaire
Aknad kogust "Väikesed poeemid proosas"
See, kes vaatab väljast lahtisesse aknasse, ei näe kunagi nii palju asju kui see, kes vaatleb suletud akent. Pole sügavamat, salapärasemat, viljakamat, varjatumat ega pimestavamat asja kui küünlast valgustatud aken. Mida võib näha päikese käes, on alati vähem huvitav kui see, mis sünnib mõne aknaruudu taga. Selles musast või valendavas avauses elab elu, unistab elu, kannatab elu.
Üle katuselainete silman üht küpses eas, juba kortsulist vaest naist, kes ei käi kunagi väljas, alati kummardumas millegi üle. Ta näost, ta rõivaist, ta liigutusist, peaaegu ei millestki olen koostanud selle naise eluloo, või pigem tema legendi, ja mõnikord jutustan seda nuttes endale.
Olnuks see mõni vaene vanamees, oleksin koostanud tema eluloo niisama hõlpsasti.
Ja ma heidan magama uhkena, et olen elanud ja kannatanud teistes.
Võibolla ütlete mulle: "Oled sa kindel, et see legend vastab tõele?" On's sel tähtsust, milline on reaalsus väljaspool mind, kui see on mul aidanud elada, tunda, et olen ja mis ma olen.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
