Ellen Niit
Päikesed
Kui ma olin veel laps,
muhelesid sa mulle, päike.
Oma kiiri
lubasid sa mul püüda.
Need olid nagu juuksed,
mida võis sasida ja siluda.
Ja sa naersid mulle,
sa ei kõrvetanud mu käsi.
Kui sirgusin, hakkasin ma nägema sind teisiti, päike.
Siis olid sa mulle kauge unistus,
kauni võrdpilt.
Ma vahtisin sind täis hardust.
Mu päikesekujutlusse nõrgus
tulevase kaotuse kurbust.
See tegi mu igatsuse
endisest ilusamaks.
Varahommikul,
kui keegi ei olnud nägemas,
rebisin ma su kiirtest mõned niidid
keelteks oma südame punasele pillile.
Siis hakkas see laulma lapsemeelset viisi,
nuttis ja naeris.
Ta naeris rõõmust
ja nuttis ilust.
Mulle tundus, et sinagi oled harras
mu südame laulust.
Miks te ütlesite mulle,
aastate targad raamatud,
et maailmas on nii palju päikesi.
Mu lapsepõlve päike
tuhmus mu igatsuste valgusest,
millele ta ise oli olnud võrdpildiks.
Siis tulid sina mu juurde,
mu südame päike.
Kõikide teiste päikeste kiirgus
kustus su lõõmas.
Ma seisin kohkununa.
Ma nägin teisiti maad ja taevast
ja iseennast.
Sa panid mu pillile tulised keeled
ja mu viis
ei olnud enam lapsemeelne.
Selles oli õnn
ja hirm,
et võiksid pöörduda ära.
Kui sina kustuksid,
oleksin pimedas.
Vanad päikesed
ei suuda valgustada
mu uue tulega harjunud silmi.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
