William Shakespeare
Sonetid
****************************
2
Kui neljakümne aasta künnist täis
on vagusid su ilu nurm, su pale,
ja noorusrüü, mis kord nii uhke näis,
kui kalts sind katab, närune ja hale, -
kui siis su ilu taga küsib,
su õitseaja aaret pärib veel,
siis, et see sinu aukus silmis püsib,
vist kiitma häbist sul ei käändu keel.
Küll oleks kiiduväärt, kui selle peale
sa võiksid kosta : "Vaadake mu last,
see on mu arve, õigustus mu eale,
mu ilu tema hoiab kustumast."
Nii jälle uueks saaks su vana tuum,
su jahtuv veri oleks noor ja kuum.
4
Mu armas raiskaja, mis kius või vaen
su pärandit sind sunnib üksi kandma ?
Kõik, mida loodus annab, on ju laen,
ja helde on ta heldetele andma.
Eks, kaunis ihnur, väärast pruugist kulu
suur rikkus, mille andmiseks sa said !
Kuis kasvada võiks aardest sulle tulu,
kui ohtrat aaret raatsid peita vaid ?
Sest ainult enesega tehes äri
sa ennast enda järel vargaks muudad ;
eks loodus viimsel tunnil aru päri, -
kuis arved siis sa õigeks seada suudad ?
Viid hauda ilu enesega koos,
ehk see küll võiks kesta su järelsoos.
6
Siis ära luba sa, et hoopis rikuks
talv sinu suve : enne hõrguks tee
üks astjagi, üks paikki õnnelikuks
tee enne iluga, kui sureb see.
Ei ole autu võtta vahekasu,
kui maksmisest on maksjal rõõmus meel ;
uus sina oleks sinu laenu tasu,
ent kümme* - kümme korda parem veel.
Kui sind saab kümme, kümne palge joontes
sa kümnekordselt oma õnne näed.
Mis suudab surm ? Eks tuika laste soontes
su elu, kui sul rinna peal on käed.
Liig hea su hurm on isemeelseks äriks,
et surm sind saaks, su ilu vaglad päriks.
20
Su naisepalge loodus ise minkis,
mu luule käskija ja käskijanna,
ja naise hella meele sulle kinkis,
kuid naiste valskust põues sa ei kanna.
Su silmis sära rohkem, valskust vähem,
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
