Doris Kareva
DeKa
Hõikad enesesse, vastu ent ei kaja.
Kas kõik jääbki nõnda? Aastateks?
Räägid armastusest terve eluaja,
aina räägid.
Ent ka elada on vaja –
niisiis kohtumised, käigud, kellaajad,
suhted, suhtumised, keelepeks...
Talvest talve unevalge lumi sajab.
Valge tassi põhjas tume kohvipaks.
Kõik on säratu ja selge. Nutmaajav.
Hõikad enesesse: kas kajab?
Ei, ei kaja.
Hing saab täis.
Ja ikka sama sajand.
Kõik on keeruline nagu ükskordüks.
Kes sa oled?
Tüdruk? Luuletaja?
Räägid armastusest terve eluaja,
sama üksik nagu igaüks.
Ring saab täis.
Ja ikka sama maja
seisab keset linna: Harju 1.
Raske pauguga käib kinni uks,
kõrvus kaua kummitab veel kaja:
kas kõik jääbki nõnda?
Aastateks?
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
