Doris Kareva
PASSIOON
1
Hirmimelik, raske ja hele
kui heitunud lind
öö liibumas laugudele.
Ära puuduta mind.
Su sõrmedes väriseb see,
millest vaikime mõlemad.
Ära süüta mind põlema.
Ära tee! Ära tee!
Ära tee!
Nagu karjatus käriseb une
siidõhuke kord.
Murdveres vaid teadmine tume.
Kord.
2
Ei, ära tõota!
Ära ligi liibu –
ei ole vaja
viimset lähedust.
Ma armastan
Su suuri raskeid tiibu
ja silmi,
tulvil tuhat tähendust.
Ma armastan Sind –
tõrksat, kuninglikku
ning traagilist.
Su sõõrmete peen vaist!
Tean üksildust Sus,
surmakuristikku.
Säält oled vaadanud mind
nagu Naist.
3
Need silmad, tummas piinas läikivad!
Nad piiravad, nad lähenevad üha.
Öö tuksub, tundmatu ja tuline ja püha.
Ja sõrmed sirutuvad, huuled vaikivad.
Must valujuga läbi sööstab virge:
kas hoian Sind?
Või ennast Sinu eest?
Õhk söestumiseni on tulvil kirge:
Sind, Sind!
Kuid kumba Sinus: last või meest?
4
Pekslevi tiibu Su rinnale liibun –
kaitse mind! kata mind!
Põleva pihu mu elava ihu
üle Sa libistad ning
sosistad, loitsid ja leegitsed –
oo,
kuidas nii nukrad Su juuksed!
Kuidas Su kurgus on koos inimsoo
tumedad tungivad nuuksed!
Päästa mind, leek!
Ära säästa mind, leek!
Leek ja liblikas
Leek ja
leek
5
See lämmatas kui väljaöeldud vale.
See juuste unustusest lõhnav siid.
Ma tahtsin nutta.
Jõudsin kaugemale.
Nii kaugele mind ainult Sina viid.
Ma naersin.
Katkikukkund lühtri kõla.
Ööliblikas, ööliblikas, su hukk!
Mind endast välja viisid.
Üle õla
veel kuulsin klõpsatust,
kui kinni langes lukk.
6
Me suhted said liiga selgeks.
Nad hakkasid lahtuma.
Veel enne, kui toas läks valgeks,
ma pidin sealt lahkuma.
Vaid viivuks veel uksepilust
kõik paistis kui alguses.
Sa uneski polnud nii ilus
kui sääl, selles valguses.
7
Su sosina iga sõna,
mu kallis, on karjuvalt vale.
Ma lähen nüüd koju. Ausõna.
Ma pööran siit pahemale.
Öö valutab ühtemoodi
me mõlema rinnakorvis –
soolasest veest, ...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
