Ernst Enno
Igatsuse laul
mere kõrgel rannal laulda
Oo hing, kas tunned, kuhu surevad
Kõik sihita teed?
Oo hing, kasd tead, kuhu lõpevad
Kõik teeta sihid?
Vaata mulle silmi, armas otsatus!
Vaata mulle silmi, minu sõber!
Sinu kõne on kui naer saatuseks
Minu kurvale küsimiselaulule;
Sinu kõne on kui nutt kostuseks
Minu härdale pärimisemõttele:
Midagi ei jõua pärale!
Kõik on seotud iseendasse:
Meri ja maa, taevas ja päike,
Kõik, mis elab ja on Otsata, lõpmata!
Oo viige tervisi, viige tervisi,
Jumala randadele, valged lagled1
Oo, viige tervisi, viige tervisi,
Valguse vainudele, valged purjed!
Kõik need tunded kogusin lagledeks
Laiale küsimiselagendikule!
Kõik need mõtted punusin purjedeks
Lugemata pärimisepaatidele!
Sind ma armastan, jumala rand,
Kihlatud üheks mere ja päikesega
Minu hinge kõrgemaks eneseks,
Läikide läigiks, helkide helgiks,
Koduta igatseda,
Üksi igatseda!
Oo, minu kauge, kauge jumala rand!
Viige tervisi, valged lagled!
Viige tervisi, valged purjed!
Sinna surevad kõik sihita teed,
Sinna lõpevad kõik teeta sihid Ja laul, see lendab üksi!
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
