Ernst Enno
Inimene
Üks õnnis minek kujunedes iseendasse,
Kui olek lapseks kogu elu saladusele.
Et leida oma loomus kõige ilma algust
ning sulatada endast iga asja valgust.
Ja siiski valutare hääle, mõru kurnaja,
Kõik vere sisse uputaja, maru lõhkuja,
Et tuhaski veel kaugele jääks õnnis rahu
Ja üksi pimedusel oleksd ilmas mahu.
Üks võitlus: saagu hangunud mullast valgus jällegi,
Surm olgu pühitsetud eluloojaks tagasi!
Nii tõuseb ilm, mis vaevleb endasünnituwses
Ning läeb ja tuleb armastuse saladuses.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
