Henrik Visnapuu
Igavesti
°***°***°***°
Igavesti mulle antud olla kurb
olla rõõmust hull
olla hell, olla karm.
Võlund tunil sel meelel sinu arm.
Jälle süda mul
tuikab, tuikab sull'!
Igavesti antud mulle olla noor,
ikka nälgida,
joobuda alati.
Täitkem viinaga karik ääreni:
Täna armasta
teda ihkan ma.
Ah, miks puhkeb jürikuine pajuurb,
päike heidab tuld
üle maa, üle vee?
Tule minuga, tule minule.
Oh, mu kevadkuld,
lilletet kõik muld!
Kuidas hallib, kuidas trallib linde koor.
Õde, armuke,
valla hius, valla vöö!
Kiirelt kaob käest, mööda läheb öö.
Heida minule
käed kaelale!
Ah, et närbub urb, et märgub naerev silm!
Suudle, suudle mind
surnuks sa, enam veel:
Lahku armuta veab eluneel.
Nüüd veel ihkan sind,
oh mu kevadlind.
Igavesti mulle antud olla kurb
olla rõõmust hull
olla hell, olla karm.
Võlund tunil sel meelel sinu arm.
Jälle süda mul
tuikab, tuikab sull'!
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
