Artur Alliksaar
Neli etüüdi
**********************
1.
Aastad on sügavad hauad,
täis meie ulmade laipu.
Kohmakalt, valesti, kaua
kootakse tunnete vaipu.
Nendesse kootakse püünis,
süüme vampiirlikud isud,
nendesse kootakse küünis,
mis meid kord tükkideks kisub,
kootakse teravaid sahku,
kootakse otsekui voolust,
millega küntakse lahku
mõlemat igatsuspoolust.
2.
Oleme hilinejad.
See on me saatuse tahe.
Oleme tilisevad
kuljused mastide vahel,
hõiskaval narridelaeval,
laeval, mis kihutab hukku.
Keegi käib tumedal taeval
ja keerab me hulljulgeid lootusi lukku.
3.
Peadki ma tõstma ei julgund.
Kuu oli kõlisev hõbe.
Silmad pooleldi sulgund,
astusid piki jõge.
Astusid rahutul rühil,
hoogavas rusutu-rutus.
Loomiseelne ja tühi
viirastus maailm su nutus:
naerude ähvardav seostus,
naljade paljastav paljus,
ja sinu pisarais eostus
valguse võrratu valjus.
4.
Ja sünnitakse, kuigi tuleb surra,
ja armutakse pettumuste trotsiks.
Mõnd ilu, hämmastavalt peent ja kurba
hing leiab, ilma et ta üldse otsiks.
Kõrb olen kurjalt vinetavas põuas.
Ma kannan endas kosutavat kaevu
nii kaugel, et ta veeni ma ei jõua
ja põdema jään janu võikaid vaevu.
Saan haavu unelmate sõjatandril.
Ei taha ja ei oskagi neid katta.
Laev olen, mille sadam asub mandril,
mis praegu on veel merest kerkimata.
Viis minutit viimistletud viisakust
Ei tea, kas oled tüdruk, lits või ime,
kuid tean, et sinuga on ülihea,
kui õhtu tulles on me tuba pime
ja sina avad naudinguterea.
Ei uuri ma su püksilõiget, nime,
ei sinu soeng mind vaimustusse vea.
Kuid, teineteist et meie kompasime,
Euroopa kaua mäletama peab.
Me kaardusime teineteise kaisus,
mu pihu alla sattus sinu naisus
ja välja kutsus kauni häbiteo.
See oli päiksepaisteliselt sorav.
Ma karglesin su kaevul nagu orav
ja paika panin surematu eo.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
