Artur Alliksaar
Sententse kahesusest
Kes lihtsameelsete radadel käib,
kõik sellele igavalt üksluine näib.
Usub see, kes ei tea, mis on meelepett,
et kergem on ujuda pärivett.
Lõpuks mugavalt arvama harjub ta,
et teadvus on tõeluse kodumaa.
Kes kuid kogenud eheda tarkuse und,
on imede paljusest hämmastund.
Uute tõdede kõrgusse küünitub see,
iseenese hingeni raiudes tee.
Ta elu on rajusel merel regatt,
täis ohtude joobumust üevat.
Ainult uljur võib matkata hurmademaal,
mida valitseb juhtuste tasakaal.
neil tandreil ta kõigega kokku saab,
mis vaimu lummab ja teritab.
Spiraalides tühjaks sääl sädeleb end
ta pühima unelma tähelend,
ja ei erista enam, mis on vesi, mis viin,
ta nautimispaljues vormilt rutiin,
ega vigasta õela saatuse küüs
ta varju, mis peidus on soomusrüüs.
kõikmõeldava suhtes, mis säravmust,
ta tunneb kummalist kiindumust,
kuna ihne ja kainestav otseliin
on talle kohutav loomupiin.
Mida oleks siin kurta, sii see olema peab:
keda kaheks ei murta, selle üksindus neab.
Kes kord pahedes põles, see ei paranda meelt,
kes on tunnetand tõde, see ei pääse ta teelt.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
