Artur Alliksaar
Diletandi mõtteid vabavärsist
Nüüd vabavärss on läinud moodi
ja kõikjal kõrgelt lainetab.
Ta altarile ohvriks toodi
see, milles luule luuleks saab.
Kas "vana" värsi välisside
on tõesti kulunud atrapp?
Kuid uudsel veel ei ole pidet,
ta on kui proosa vääretapp.
On kunstis suur, mis suur on elus,
ja ehtne tajumite eos,
ning keskendunud tunnetelus
saab teoseks kujundite seos.
Vist vaimuroaltki tohiks nõuda,
et keeks ta leemes vürtsises.
Võib sihile ka jalgsi jõuda,
kuid kiiremini lennates.
Mis on siis luule algupära?
Et kirjeldada tellinguid, taastootma peab neid nii, et ära
neis tunneks ükskord õitsend puid,
ja tellises, mis pandud müüri,
veel elaks valjkas rannaliiv,
ja selle taustal hoiaks tüüri
sind kandva ulma tekkeviiv.
Ka elutõde kõige pisem
ta avastaja jaoks on võit.
Sa lõpuni tas säili ise,
tee kaasa ta triumfisõit.
Kunst võrdselt valu, õnne vajab,
tas vastandelamuste liit;
komeedina ta tormab ajas
ja kõikeläbiv ta orbiit.
Ta on kui kodu, kuhu ihkad,
kui oled väisand kaugeid maid.
Ükskõik, kas armastad või vihkad,ta läbipaistvaid kobaraid
pead maitsma kustumatul sõõmul
kui mägilätte karget vett,
et sinu leidmis-, loomisrõõmul
ükskord saaks ilme seletet.
Vorm temas pole surnud reegel,
mis morniks teeb ja tujukaks.
Ta pigem sügavsiiras peegel,
kuss värss saab nõtkelt kujukaks.
Vorm pole ajaviitevõte,
tingmärk või ahistav koturn,
vaid prisma, milles koondub mõte,
ja tundeid selekteeriv kurn.
Kes kergemeelselt riimid laasis,
see närbub ilupõua all.
On lilled head ka klaasist vaasis,
kuid klaasist kaunim on kristall.
Riim, see on tõke, mille harjal
saab nähtavaks, mis tuum, mis kest.
Riim nagu magus mahl on marjal
ja räägib luule küpsusest.
Kui vaatad teele, mis on käidud,
ja joobud võitudest, mis ees,
sa tea, et uued laululäidud
sus puhkevad vaid võideldes!
Kui hing on helitulvast täidet,
idee kuid rangelt välja peet,
täisvormis anda iga väidet
peab suutma tõeline poeet.
...
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Go to begin of the document
Go to previous page
Go to next page
Go to the end of document
